Emily Sussexi ülikooli!//Help Emily to the University of Sussex!

Inglismaa uksed ei ole kõigi jaoks avali, kuid mina sain jala vahele. Kas Teie aitaksite selle avada?

Tervitused!

Minu nimi on Emily Roos. Olen 19-aastane Miina Härma gümnaasiumi vilistlane, hõbemedalist ning hetkel viibin üliõpilasena Inglismaal, Sussexi ülikoolis. Käesoleva aasta jaanuarist saati olen tegelenud tohutu paberimajandusega, et kindlustada endale koht eelmainitud ülikoolis, psühholoogia ja kriminoloogia erialal. Mitmeid motivatsioonikirju, eksameid ja sertifikaate hiljem sain suve lõpus kinnituse, et mind oodatakse septembrist sinna õppima. Nüüdseks olen ma siin usinalt ligi 6 nädalat õppinud (viibinud 8), mille üle ma ei saaks rohkem õnnelik olla. Tunnen, et eriala on loodud just mulle ja aitab mul oma unistused ellu viia.

Kahjuks on Inglismaal õppimine kohutavalt kallis. Õppemaks on £9,250 aastas (õpe kestab kolm aastat) ja sellele lisanduvad muud kulud, nagu näiteks üür ühiselamus, toit, õpikud. Õppelaenu hakkasin taotlema juuli alguses ja selle ma ka sain. Laen tuleb mul tulevikus tagasi maksta, kui hakkan kindlast piirist rohkem palka saama, aga see on kohustus, mille olin endale nõus võtma. Suurem mure on mul pigem üüri pärast, mida tuleb maksta kolm korda aastas. Oktoobri keskel tegin esimese makse ja järgmine makse on vaja teha jaanuaris, ligi £1540. (39 nädala eest küsitakse ühes kõige odavamas ülikooli ühiselamu majutuses ei rohkem ega vähem kui £4,479.22. Ehk siis liiga palju :)))

2018. aasta sügisest (2019 aasta suve lõpuni) olen ma käinud kooli kõrvalt osalise tööajaga Tartu Pihlaka kohvikus teenindajana tööl ja suvel tegin rohkem töötunde, eesmärgiga koguda raha oma elamiskulude tarbeks Inglismaal. Saadud tulu ei ole aga kahjuks piisavalt, et kulusid täielikus mahus katta. Suur osa rahast läks ka sülearvuti soetamiseks, ilma milleta oleks õppimine väga raskendatud.

Seega, ma oleksin äraütlemata tänulik, kui Te sooviksite minu ülikooliõpinguid Inglismaal toetada ükskõik millise summaga. Mida vähem ma muretsen oma peavarju pärast, seda keskendunum olen ma õppimisele ja uutele väljakutsetele. Pealegi, väikesed sammud on need, mis viivad suurte tegudeni. :)

-Kui soovite minult täpsemat infot küsida, kinnituskirju näha või lihtsalt vestelda, siis jätan siia mõned oma kontaktandmed, mille kaudu võite mind leida. Kui teil pole näiteks PayPali, siis võite raha kanda ka minu pangakontole ja see läheb kirja offline annetusena.

Swedbank; EE942200221052707868

[email protected]

https://www.facebook.com/roosiplika

- Kui soovite pikemalt lugeda, kuidas enda jaoks just selle eriala leidsin, miks see mind paelub ja miks just Sussexi ülikool, siis seda saab lugeda allpool.

Gümnaasiumis korrutati noortele pidevalt, et pole hullu, kui te veel ei tea, mida peale gümnaasiumi teha soovite. Aga mina teadsin - ma tahan minna ülikooli! Probleem seisnes selles, et ma ei teadnud, mida ma õppida tahan. Mõttest käis läbi palju ameteid - sisekujundaja, hambaarst, jurist. Teadsin kindlalt vaid seda, et soovin kuidagi inimestele kasulik olla, aidates neid ühel või teisel moel.

Ühel päeval abituriendina tuli mulle meelde, et olin naljaga pooleks kunagi rääkinud mõttest minna Inglismaale õppima. Olen selle riigi/kultuuri suur austaja olnud juba pikemat aega ja seal isegi kaks korda käinud. Londonis käisin 2017. aastal lihtsalt turistina, kuid peale Tartu Karlova Kooli lõpetamist (2016) läksin sõbrannaga koos Brightonisse Sprachaffe Languages PLUS kaudu Brightonisse keeltekooli. Naljakal kombel täiendasin oma inglise keele sõnavara seal ainult ühe sõna võrra (dandruff - kõõm :)), kuid Brightonisse ma armusin. See on hingematvalt kaunis mereäärne linn, kus on ligikaudu 600 000 elanikku ja kõik on üksteise suhtes väga sallivad. Keeltekoolis olles leidsin endale ka Tšehhist pärit sõbranna ja väga armastava pereema, kelle juures öömaja sain ning kes kinnitas minu arusaama sellest, et kohalikud on väga toredad inimesed. Brighton on muide Sussexi ülikoolist 9 minutilise rongisõidu kaugusel ja sealsed head mälestused oli üks põhjustest, miks otsustasin uurida ülikoole just sealses piirkonnas.

Vaadates erinevaid kursuseid jäi mulle silma selline eriala nagu psühholoogia ja kriminoloogia. Sel hetkel tuli mulle meelde, kuidas Miina Härma Gümnaasiumi 10ndas klassis armastasin kohustusliku kirjanduse raamatut, mille autoriks oli Fjodor Dostojevski ja pealkirjaks ,,Kuritöö ja karistus´´. Mind võlus viis, kuidas Dostojevski jagas lugejaga Raskolnikovi mõtteid, tema psüühilist ja vaimset seisundit, tema käitumismustreid, sisemisi konflikte iseendaga ja läbisaamist teiste inimestega peale oma kuritegu. Sain aru, et see ongi minu kutsumus. Ma tahan teada, mis paneb inimesi kindlat viisi käituma. Kas see on nende vaimne seisund, kasvatus, geenid või hoopis midagi muud? Miks mõned panevad kuritegusid toime ja teised mitte? Mis toimub kurjategijate peas? Kas mina saaks aidata tulevikus kuritegusid ära hoida?

Mis kõige parem - University of Sussex on üks kõige parematest psühholoogia kallakuga ülikoolidest Inglismaal, sest neil on kaasaegne tehnoloogia uurimuste ja praktikate läbiviimiseks, nad on võitnud oma töö eest auhindu ja nad on sellele erialale eriti pühendunud. Meie kursusel on hetkel üle 500 õpilase, kes vaevu mahuvad klassidesse ära, sest kool on psühholoogia valdkonnas väga austatud ja seega paljudele valituks osutunud.

Peale kandideerimist sain Sussexi ülikoolilt pakkumise, et kui minu kolme riigieksami keskmine tulemus on 85%, siis olen vastu võetud. Tavaliselt on Tartu Miina Härma Gümnaasiumis kombeks teha kaks riigieksamit, sest inglise keele eksam asendatakse Cambridge English Advanced eksamiga (CAE). (Oleksin selle sertifikaadi pidanud tegema niikuinii, sest ülikoolid tahavad seda tõestuseks, et oskad inglise keelt piisavalt hästi. Mina sain tulemuseks kõige kõrgema taseme, C2 (210st punktist 206)). Niisiis tegin kolmandaks riigieksamiks inglise keele eksami ja sain 98 punkti 100st. Eesti keeles ootasin paremat tulemust kui 88, aga olin sellegi üle õnnelik. Pigem oli minu puhul otsustav matemaatika eksami tulemus. Saades teada, et mu skoor oli piisav, et kolme RE peale kokku saada keskmiseks tulemuseks 85% ja rohkemgi veel, hakkasin lihtsalt õnnest nutma. Mu unistus täitus! Pealegi lõpetasin hõbemedaliga. Ainukeseks takistuseks on siiani raha. Seega, olen juba etteruttavalt kõigi annetuste ja heade soovide eest meeletult tänulik! Ma siiralt loodan, et saan jaanuari ja aprilli üürirahad varsti kokku kogutud, tänu annetustele ja ka ise ülikooli kõrvalt tööd leides. (Töö leidmisega olen juba alustanud ja taotlen endale National Insurance Numberit, mida on siin töötamiseks vaja, aga mis võtab aega nädalaid.)

Seniks soovin päikest Teie kõigi päeva, kes mu pika loo lõpuni lugesid ja loodan, et ka teie unistused saavad kord teoks! :)