Nahkhiire-ekspeditsioon Malawi savanni

Maailm ilma nahkhiirteta oleks igas võimalikus mõttes vaesem paik. Iga neljas imetajaliik meie planeedil on mõni neist lennuvõimelistest superkangelastest, kes varjatult hoiavad töös keerukaid ja meile niivõrd olulisi ökosüsteeme, mille lagunemise tagajärgi me ka halvemas unenäos ette ei suudaks näha. Nahkhiired on sõna otseses mõttes vastutavad meie heaolu eest, ilma et me sellest arugi saaks. Lõpmatu variatsioon põllusaadusi on meie toidulaul tänu nahkhiirtele, kes öösiti põldudel tegutsevaid taimekahjureid jahivad. Banaanid ja virsikud meie tervislikes smuutides on seal tänu troopilistele nahkhiirtele, kes neid taimi nii edukalt tolmeldavad. Kui need tõsiasjad veel kellegi külmaks jätavad, siis fakt, et nahkhiirte kasu ainuüksi USA põllumajandusele ühe aasta jooksul on võrdne umbes nelja Eesti riigieelarvega, räägib ilmselt juba enda eest.

Need on põhjused on ühed paljudest, miks need väikesed, kuigi kaugetel maadel ka pisema koera mõõtmetega väikesed tegelased mulle oluliseks on saanud. Meie esimesest kokkupuutest 2016. suvel sai alguse teekond, mis läbi teadustöö viis mind Londonisse ja Dublinisse. Tänu neile sain ma headeks sõpradeks ameeriklasega, kes ehitas isesõitva õppimisvõimelise auto ning poisiga Zimbabwest, kes suure tõenäosusega lähima kümne aasta jooksul viib väga paljudesse Aafrika küladesse imeodava elektri. See seiklusi täis kolm viimast aastat ei ole mõeldud veel siinkohal lõppema ja ette tuleb võtta uued väljakutsed.

Üks uus kuuenädalane katsumus on mind ees ootamas 2020. aasta suvel, kuid selle realiseerumiseks vajan Sinu väikest abi ja toetust. Tänu organistaioonile ABC ehk African Bat Conservation on mul erakordne võimalus saada osa nahkhiirte ökoloogiauuringutest Malawis, Vwaza loodusreservaadis. Minu tehtud tööst saab killuke suuremast projektist, mille eesmärk on uurida savannipõõsastiku nahkhiireliike, pöörates erilist tähelepanu ahvileivapuid tolmeldavatele liikidele. Baobab ehk ahvileivapuu on antud piirkonna jaoks tõeline Elu Puu – need hoiavad mulla niiskustaset, takistavad pinnase erosiooni, on toidu ja vee allikas väga paljudele sealsetele liikidele, ilma milleta oleks meile harjumuspärane Aafrika savann sellisel kujul tõenäoliselt olemata. Vwaza loodusreservaadis on mul võimalus elevantide, tarantlite ja lõvide juuresolekul teha koostööd tippteadlastega Suurbritanniast, kellelt saadud väärtuslikke kogemusi ja teadmisi saan rakendada ühel päeval juba enda juhitud nahkhiireökoloogia alases teadustöös.

Elu Aafrika savannis, kus lähim raha kulutamise võimalus on kümnete kilomeetrite kaugusel, ei ole elu siiski päris tasuta. Ka seal on toidul ja majutusel oma hind ning teadustöö tegemine ei toimu kunagi rahaliste vahenditeta. Selleks, et esmalt Malawi pealinna Lilongwesse kohale jõuda, tuleb lennata teisele poole maakera ja hiljem ka tagasi ning seegi on oma kaaluka hinnaga. Oleks hullumeelne ja vastutustundetu veeta poolteist kuud metsikus Aafrika looduses ilma, et oleksin vaksineeritud marutõve vastu või varustamata malaariaravimitega, ent needki ettevaatusabinõud ei ole tasuta. Kui siia liita veel mõned väiksemad väljaminekud, nagu näiteks laskemoon reservaadi töötajatele, kes meid lõvirünnakute eest kaitsevad, siis näitab kalkulaatori ekraan summat, mis tudengi niigi olematule rahakotile laastavalt mõjuks.

Panustan omast taskust reisi õnnestumisesse nii palju kui saan, kuid paraku ei ole see siiski piisav. Siinkohal saad Sina minu unistuse täitumisele õla alla panna ja mind väikese annetusega toetada. Vastutasuks proovin anda endast kõik, et ka tulevikus oleks maailmas kasvõi killuke kirevat metsikut loodust, mida hoida, armastada ja imetleda.

Aitäh, et mind toetad ja loodusest hoolid!